Artikkel

Aastaid vastamata küsimusi ehk Kus on meie raha, Birgitte Bonnesen?

4. oktoober 2019 on Tallinnas tuuline ja tibutab. Kõledad tuuleiilid kisuvad tänavatel kõndivate inimeste mantlisiilusid. Siiski seisab seltskond inimesi plakatitega Toompeal asuva valitsuse residentsi ees. Põhjus, miks nad seda teevad, on lihtne: kohe peaks uksest sisse astuma mees, kelle võimuses on tagastada investoritele neilt välja petetud 8,5 miljonit eurot.

Mees, keda oodatakse, on Swedbanki nõukogu värske esimees Göran Persson, kes tuli isiklikult Eestisse, et siluda ka siin panga hiljutisest rahapesust johtunud mainekahju.

Rahapesu pole aga ainuke Swedbanki patt Eestis. Kuraditosin aastat tagasi sai alguse sündmuste ahel, mis läks Swedbanki usaldanud 200 investorile maksma 8,5 miljonit eurot. Õiguskaitseorganid on seda hiljem endale omaselt delikaatselt sõnu seades nimetanud investeerimiskelmuse tunnustega sündmuseks.

Tegelikult peaks neile küsimustele vastama hoopis Swedbanki grupi nüüdseks juba vallandatud tegevjuht Birgitte Bonnesen, sest just tema juhtis aastatel 2011–2014 Swedbanki Balti ärisid ja on mõeldamatu, et ta ei teadnud panga Rumeenia-afäärist midagi. Rahapesuskandaali tõttu sunniti Bonnesen aga pangast lahkuma ja nüüd saab ta nautida rahuliku rantjeepõlve, kuna sai kaasa 21,5 miljoni Rootsi krooni suuruse kuldse käepigistuse.

Kuidas kõik toimus?

2006. aastal sõlmis firma Nord Hill Real Estate AS (NHRE) Swedbank Eestiga lepingu, mille kohaselt pakkus pank oma personaalse varahalduse osakonna klientidele NHRE emiteeritud võlakirju. Pank pidi saama selle eest vahendustasu ja NHRE plaan oli võlakirjaemissioonist saadud rahaga Rumeenia eri piirkondades kinnisvara osta. Ühesõnaga, bussiness as usual.

Rumeeniasse maade ostmiseks lõi NHRE tütaräriühingu Nord Hill Land Portfolio (NHLP), mille nõukokku kuulus ka Swedbanki esindaja. Swedbank märkis enda nimele üle 53 protsendi kõikidest võlakirjadest, mille kandis hiljem edasi oma personaalse varahalduse klientidele. Seetõttu said maade omanikuks ka need pangakliendid, kellel polnud mingit soovi neid võlakirju osta – nad olid andnud pangale lihtsalt täisvolituse oma investeerimisportfelli hallata.

Nüüd läheb huvitavaks

Kuue võlakirjaemissiooniga koguti peaaegu 200 investorilt kokku 8 467 000 eurot. Seejärel soetas NHLP Rumeenias umbes 7,7 miljoni euro eest kõigest 46,3 ha põllumaad. See teeb hektari keskmiseks hinnaks umbes 167 000 eurot.

Samal ajal maksis põllumaa Rumeenias keskmiselt 1000 eurot, seega käidi hektari eest välja turuhinnast 167 korda enam. Ent ka see pole veel kõik. Swedbank osales kogu aeg otsustusprotsessis, unustamata võtta selle eest ka rohkem kui 755 000 eurot investeeringute juhtimis- ja teenustasudeks ning tehingulõivudeks, sealhulgas panga vahendustasuna oma klientide raha investeeringuteks vahendamise eest.

Võlakirjade lunastamise tähtaeg oli 2011. aastal ning pank rahustas investoreid, et kinnisvara hinnad hakkavad tõusma ja muretseda pole põhjust. Tegelikkuses omandas Swedbank 2011. aastal võlakirjaemissiooni korraldanud ettevõtted ja pärast seda pole esitatud ühtegi ettevõtete aastaaruannet, kust oleks võinud saada tõest informatsiooni.

Vähe sellest, võlakirjaemitendid võtsid veel 250 000 eurot laenu, mille lisaks oli planeeritud kuni 30 000 euro suurune intressikulu ja mille tagatiseks seati enam kui 50 protsenti maaportfellist.

Kõrvulukustav vaikus

Veel 2015. aasta kevadel nõudis pank aktiivselt võlakirjade lunastustähtaja pikendamist kuni 2017. aasta novembrini, kinnitades, et selle ajaga saavad Rumeenias maad müüdud.

Tegelikkus on teine. Rumeenia kinnisvaraeksperdid on kümne kinnistu tõenäoliseks müügihinnaks pakkunud kokku kõigest 500 000 eurot, teisisõnu on haihtunud enam kui 8 miljonit eurot.

Kuidas selline asi võis juhtuda? Toome välja põhipunktid:

  • Võlakirjad olid tagatiseta ja enne maade soetamist ei tehtud isegi hindamisakti. Hiljem on pank aga klientidele väitnud, et ka investeerimisotsuste dokumendid „pole säilinud“.
  • Väärtpaberite emissioonist laekunud raha laenas võlakirjade emiteerija tagatiseta oma Rumeenias asutatud tütaräriühingule Jaagupi S.R.L., mis omandas väärtusetud kinnistud.
  • Kui hiljem hakati võrdlema, mis hinnaga müüdi maad investoritele ning mis hinnaga need vahetult enne Jaagupi S.R.L-ile müümist paarilt kohalikult rumeenlaselt kokku osteti, selgus, et needsamad maad olid varem kokku ostetud keskmiselt 500 protsenti odavamalt. Näiteks jaanuaris 2007 osteti maatükk 6000 euro eest ja seitse kuud hiljem juulis müüdi see investoritele fondi kaudu 631 000 euro eest.
  • Maade hindamise kohustus oli Nord Hill Real Estate AS-il, mille nõukokku kuulus ka Swedbanki esindaja. Paraku seda ei tehtud. Vastupidi, kui 2011. aastal saabus võlakirjade lunastamise tähtaeg, pikendati seda osalt just Swedbanki nõudmisel. Petetud kliendid kahtlustavad, et panga eesmärk oligi saavutada nõuete aegumine.

Vähim, milles Swedbanki süüdistada saab, on hoolsuskohustuse eiramine, kuid isegi Eesti õiguskaitseorganid nendivad, et sellel lool on investeerimiskelmuse tunnused. Ja selles kelmuses oli osaline ka Swedbank.

Swedbank on seisnud juba 200 aastat oma klientide heaolu eest. Vähemalt sõnades ja vähemalt Rootsis. Kuid kas ka Eestis?

Sildid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to top button