Artikkel

Hannes Veskimäe: Swedbanki Rumeenia afääri õppetunnid

Hannes Veskimäe: Swedbanki Rumeenia afääri õppetunnid

Enne seda, kui pensionifondidest raha väljavõtmine muutub järgmisel aastal võimalikuks ja suur hulk inimesi asub tõenäoliselt oma säästudele uut teenistust otsima, peab riik astuma samme, et heausksed investorid ei satuks samasuguse lohakuse ja vassimise ohvriks, nagu seni Swedbanki poolt ikka veel igasuguse selgituseta jäänud miljonite kaotamine Rumeenia põldudel, kirjutab endine pangandustegelane ja raamatu „Vabariigi vaenlased“ autor Hannes Veskimäe.
Swedbankis toimunu faktoloogia võtab päris põhjalikult kokku investor Toomas Sildmäe oma hiljutisest artiklis „Eesti Vabariik vs. Swedbank? Kaalukausil 200 petetud peret“. Kas ja milline on Swedbanki sisuline vastuväide artikli autori nägemusele, seda me kahjuks kuulnud pole. Valdavalt veeretab pank selle teema kohta küsimusi kui kuuma kartulit ning viitab nii õigusrikkumiste kui dokumentide säilitamise kohustuse aegumisele.
Oma avaldatud raamatu tõttu olen selle kaasuse faktidega keskmisest paremini kursis ja väidan, et Swedbank käis investorite poolt panga hallata antud rahaga tollal hoolimatult ümber ja hiljem tegi kõik, et oma nahka päästa. Kõnealune investeerimisprojekt oli algusest peale ebarealistlik ning inimesed, kelle ülesanne olnuks pangas riske kontrollida ja hinnata, on läbi lasknud kolossaalse vea.
2008. aasta majanduskrahh ja kinnisvarahindade langus on fakt, aga investeerimisobjektiks olnud Rumeenia maatükid olid juba ostu hetkel umbes 150 korda üle hinnatud ehk väärtusetud. Hilisema süsteemse investoritele jagatud infoga vassimise puhul peavad oma hinnangu andma õiguskaitseasutused, kas tegemist on jätkuva kelmusega.
Tegu on ilma kahtlusteta Eesti pangandusajaloo ühe suurema häbiplekiga hiljutise rahapesuskandaali kõrval. Kui rahapesust oleme riigina õppust võtnud ja tänane valitsus on astumas rahandusminister Martin Helme eestvedamisel jõulisi samme, et Danske, Swedbanki ja teiste tegevus ei saaks korduda, siis näen vajadust tuua selgus majja ka Rumeenia investeerimisskandaalis toimunu kohta. Seejärel saame kavandada parimad meetmed, et välistada sarnase loo kordumine tulevikus.
Täna töötavad toona otsustamise juures olnud isikud suures osas jätkuvalt panganduses või finantsnõustamist pakkuvates ettevõtetes. Kui õiguskaitseasutused leiavad, et toime on pandud Eesti seadusandluse järgi kuritegu, tuleks analüüsida, kas selline tegu sai toime pandud tahtlikult, kellegi raskest hooletusest, usalduse kuritarvitamisest või muust tingituna.
Pank hoiab meie kõigi raha, selline asi ei saa jääda uurimata – isegi kui tegu on tänase seaduse mõttes aegunud. Võib ju selguda, tegu polnudki, aga võib selguda veel mitu tegu, mis polegi veel aegunud. Igal juhul saab selgeks, mida tulevikus teisti teha, et selliste juhtumite kordumist vältida.

Finantsinspektsioon peaks auditi tegema

Ajaloo ja tõe huvides tuleb viia Swedbanki n-ö Rumeenia afääris läbi panga tegevust hindav põhjalik audit. Sõltumatu institutsioon, kellel on selleks ka piisavalt võimalusi ja kelle huvides peaks olema Eesti finantssektori usaldusväärsuse eest seismine, on finantsinspektsioon. Viimase passiivsus ja tõrksus palju avalikku tähelepanu pälvinud skandaalse teema võtmisel oma töölauale on arusaadav, aga Eesti finantssektori usaldusväärsuse nimel tuleb selline uurimine lähiajal möödapääsmatult läbi viia – vastasel juhul jäävadki kahtlused õhku veel aastateks.
Tean omast käest, kui hästi on investeerimiskomitee otsused pangas dokumenteeritud ja arhiveeritud. Ausa pankuri moraal ei lubaks mitte kuidagi jätta vastamata klientide selgele küsimusele: millise analüüsi alusel te meie raha kõnealusesse projekti paigutasite? Pangal on vastus teada – valitud on tee avalikkuses ning kohtus adekvaatsetest vastustest hoiduda.

Pikem tähtaeg

Milliseid samme täna teadaoleva info põhjal tuleks veel astuda? Esiteks on vaja muuta õiguslikku regulatsiooni viisil, et investeerimiskelmuste puhul oleks aegumise tähtaeg tänasest oluliselt pikem, sest antud kuritegude puhul võib tekitatud kahju mõistmine võtta tavalisest kauem, eriti kui kelmuse toimepanija on jälgede segamises osav ning avalikkuse silmis usaldusväärne partner. Samuti tuleb pikendada ajaperioodi, mille jooksul peavad pangad ja teised investeerimisteenust pakkuvad ettevõtted säilitama oma tehingutest ning otsustest detailse info.
Teiseks on vaja sätestada täpsemalt pankade ja investeerimisfirmade vastutus eksimuste korral ning karmistada sanktsioone tahtliku või hooletu käitumise eest. Hetkel ähvardavad panku meeletud trahvid näiteks ELi andmekaitse määrustest tulenevalt kellegi e-maili vale kasutamise eest, aga miljonite tuulde laskmise eest on vastutuse ulatus hägus või üldse puuduv.

Sildid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to top button