Artikkel

Toomas Sildmäe: Eesti Vabariik vs Swedbank? Kaalukausil 200 petetud peret

Allikas: https://www.aripaev.ee/arvamused/2020/05/12/toomas-sildmae-eesti-vabariik-vs-swedbank-kaalukausil-200-petetud-peret

Toomas Sildmäe
ettevõtja

Ühendriikide üks armastatuimaid presidente läbi aegade, Ronald Reagan, on öelnud: „Ainuke põhjendus valitsuse kui sellise eksisteerimisele on selles kui ta kaitseb ka tähtsusetuima üksikisiku õigusi“. Mõtlesin sellele hiljuti, kui andsin allkirja volitusele, et esitada Rumeenia kinnisvaras oma sääste kaotanud investorite nimel riigile kuriteoteade Swedbanki suhtes.

Mõtlesin selle peale, et mis siis on Swedbanki Liivalaia majas viimase tosina aastaga toimunud – alates ajast, mil nad minu ja paljude teiste investeerimiskontodelt raha Rumeeniasse kandsid. Ühegi mõõdupuuga võttes pole tegu ju väikese asjaga – peaaegu 200 investorilt koguti kokku 8 467 000 eurot. Keskmiselt 42 000 eurot kellegi töö ja vaevaga kogutud sääste inimese kohta, mis usaldati Swedbanki ja nende poolt soovitatud investeerimisfirma kätte.

Tagantjärgi tarkusena on küllap igaühele selge, et algusest peale olid Rumeenia maad üks suur pettus. Tänane reaalsus on aga see, et ilma riigi sekkumiseta ehk teisiti kui kriminaaluurimisega ei saagi me kunagi tõestada, miks ja mis hetkel noored pankurid tegid otsuse meile prügi silma ajada ja lootusetust skeemist kasumit lubada.  Mina ja teised kuriteoteate esitanud investorid oleme veendunud, et algusest peale. Swedbank AS-i esindaja oli asja juures juba ajast, mil tehti alles reklaami rahapaigutuseks Rumeeniasse. Swedbank AS-i esindaja maadeostuks loodud investeerimisfirmas oli ka Eesti Kinnisvaramaaklerite Koja eksamikomisjoni liige – ei ole võimalik, et ta ise ega keegi teine pangas ei oleks mõistnud, et põllumaa ostmine Rumeenias hektarihinnaga 167 000 eurot on raha tuulde loopimine. Nii Eestis kui ka Rumeenias maksis toona hektar ca 1000 eurot.

Pankurite bluff: vaesus on rikkus

Aga ka ilmselgete asjade kohta on jokk-maailmas vaja tõestust. Just selleks esitasime Rumeenias kinnisvaras raha kaotanud  Eesti investorite poolt Riigiprokuratuurile ja Keskkriminaalpolitseile kuriteoteate Swedbank ASi vastu. Juriidilises keeles öeldes tunneme, et pank  on meie suhtes toime pannud vältava kelmuse ja meie usaldust kuritarvitanud. Aastate jooksul on Swedbank meile esitanud eksitavat teavet ehk otse öeldes hambasse puhunud eesmärgiga võita aega.  Need investorid, mina sealhulgas, kes olid panga kliendid ja kelle raha paigutamise rämpsvõlakirjadesse otsustas pank ise, heidavad pangale ette vältavat usalduse kuritarvitamist. 

Meie hinnangul on panga poolt investorite pikaajalise eksitamise üheks eesmärgiks olnud saavutada  enda vastu esitatavate kahju hüvitamise nõuete aegumine.  Aasta tagasi jõustuski kohtuotsus, millega leiti, et investorite huvides pankrotihalduri kaudu esitatud nõue on aegunud. Sellega saavutas pank soovitud tulemuse ja meile kui investoritele tekkis lõplik kahju 8,4 miljonit eurot. Teisisõnu sai Swedbanki süütegu lõpuni viidud, sest investoritel on nõuded vaid pankrotipesa vastu, kus raha pole ega tule.

Swedbank on siiani praktiseerinud «Viimsest reliikviast» silmakirjalikkuse sümbolina tuntuks saanud fraasi: «Jumal olgu kiidetud! Kes lasi tõde jälle sedapidi paista!». Ehk siis rõhunud peamiselt sellele, et arutelu, kas kuritegu  oli või mitte, on ebavajalik, kuna niiehknaa on kõik juba aegunud. Eks me püüame siis investorite vaadet selgitada nüüd järgmisele instantsile teel tõe juurde – Riigiprokuratuurile.

Asja tuuma lihtsustatult kokku võttes on vältav kelmus ja meie eksitamine juba aastaid olnud võimalik eelkõige seepärast, et rahustava teabe edastajaks on olnud autoriteetne pank. Kui sama oleks öelnud mõni nurgatagune ettevõte, siis võiks avalikkus veel arvestada argumenti, et kogu see eksitamine oleks pidanud meile kui investoritele juba varem selguma ja oleksime pidanud politsei uksele koputama juba aastaid tagasi. Me ei teinud aga seda seepärast, et juttu taastumisest ja tulevikust rääkis meile kogu projekti 2011. aasta sügisel täisomanikuna üle võtnud autoriteetne Swedbank. Kümmekond aastat tagasi oleksin minagi olnud valmis vanduma, et keda siis veel peaks uskuma, kui mitte riigi suurimat ja soliidseimat panka.

Koroonakriis – äkki kaebaks kohe, et asi ei aeguks

Meiega tosinkond aastat tagasi juhtunu peaks täna häirekella helisema panema kõigil, kasvõi ainult pensionifondidesse investeerinud Eesti inimestel. Varade hinnad ju kõiguvad majandustsüklites ja sellest tulenevalt ei ole passiivsel investoril kerge aru saada, kas su osaluse või vara hind on alla läinud turumuutusest tingitult või hoopis seetõttu, et sind on juba ostul petetud. Kui lähtuda teooriast, et juba esimese hinnalanguse peale on kahju selge ja investoril tuleks kasutada õiguskaitsevahendeid, muutub olukord jaburaks. 

Võtame või praeguse koroonaviiruse näitel – aktsiaturud langesid, kui sai teatavaks, et koroonaviirus levib üleilmselt. Aktsiate hinnad kukkusid meeletu kiirusega https://www.aripaev.ee/borsiuudised/2020/02/25/bors-langus-aktsiaturgudel-jatkub , mis väljendus ka iga investori portfellis –  seega peaks kahju tekkimine olema ilmne? Ei ole. Praeguseks on aktsiaturud olnud jälle nädalaid tõusuteel  https://www.aripaev.ee/borsiuudised/2020/05/05/tallinna-bors-lopetas-paeva-korraliku-tousuga. Kusjuures ka meie pensionifondid on samasuguses kõikumises. Kui väita, et meie oleme Swedbanki suhtes pretensioonide esitamisega hiljaks jäänud, siis sama arusaama järgides peaksid Eesti inimesed juba nüüd igaks juhuks ütlema, et kuna nende kogutud pensionisummad on märgatavalt vähenenud, siis ongi neile praeguseks kahju tekkinud.

Võttes ühendust pangaga, kes haldab pensionifonde, siis ilmselt sealt kinnitatakse, et tegemist on ajutise olukorraga, mis on tekkinud koroonaviiruse tulemusena ning muretsemiseks pole põhjust, sest pikemas perspektiivis majandus ju taastub. Täpselt sama moodi kinnitati toona meile, kes me Rumeeniasse olime investeerinud. Ja kui siis tänasest ca 10 aasta pärast selgub, et tegelikult on mõni pensionifonde hallanud pank praegu lihtsalt kelmitanud raha inimeste pensionifondidest minema, siis on kuritegu ju aegunud.  Inimesele, kelle pensionifondis koroonaviiruse ajal langus toimus, pidi olema ju selge, et tekkinud on kahju ja tuleb esitada panga vastu kahjunõue. See lihtsustatud näide peaks piisavalt ilmestama olukorda, mida oma kuriteokaebuses kirjeldame.

Me ei saa ju leppida ega normaalseks kuulutada olukorda, kus Eesti suurimas pangas istuvad laua ümber juhatajad, analüütikud ja juristid ning lihtsalt otsustavad 8,4 miljonit eurot investeerinud klientidele ühel hetkel kinnitada, et must on valge, vaesus on rikkus ja kitsekarjamaad on „perspektiivikad“. Kui Eesti komberuum üldse midagi tähendab, tähendab see seda, et keegi neist töötajatest tõuseb lauas püsti ja ütleb: nii me ei tee.

Mis on saanud „tõotatud maast“?

Mis on, muuseas, saanud Swedbanki kaasotsustusel ostetud „perspektiivikatest karjamaadest“? Juhtunud on pankrot.  2019. aastal möödunud Euroopa majandusbuumi harjal, kui äriloogika järgi oleks pidanud kehtima sellele kinnisvarale antud tsükli kõrgeim võimalik turuhind, ei õnnestunud neist müüa rohkem kui kaks põllukest, ja sedagi umbes kümme korda odavamalt, kui need aastal 2007 osteti. Mitte ühelgi hetkel ei ole nirud Rumeenia põllud maksnud 167 000 eurot hektarist. Ei siis, kui meie raha sinna kanti (või kas üldse enamus põldude tegelike müüjateni jõudiski?), ega siis, kui Swedbank meile kirjutas, et meie vara hind on koguni tõusnud.

Kõik, – ma rõhutan, kõik – selle tähtsa panga kinnitused põllumaade „perspektiivikusest“ on olnud bluff. Bluff on ka see, nagu oleks ostu hetkel üldse eksisteerinud mingi analüüs või kinnisvarahinnang. Sellised dokumendid mitte „ei ole enam säilinud“, nagu pank nahaalselt kohtule teatas, vaid meie arvates neid polegi olnud. Kui on, ma vabandan, ja vaataks ülima huviga, mis arvutusega selle hinnani ikkagi jõuti.

Laome asitõendid uurijate ette

Finantskeeles väljendudes saab meiega juhtunut kirjeldada nii: rämpsuks osutunud võlakirjade kuus emissiooni korraldati Swedbanki aktiivsel juhtimisel ja osalusel 2007. aastal. Swedbank märkis enda nimele üle 53% kõikidest võlakirjadest, mille kandis hiljem edasi oma klientidele, sealhulgas mulle, kuna olin pangaga sõlminud oma investeerimisportfelli haldamise lepingu.

Pank osales igas otsustamises, kui Rumeenias soetati ligi 7 712 000 euro eest kõigest 46,3 ha põllumaad, mis teeb hektari keskmiseks hinnaks ligi 167 000 eurot. Samal ajal maksis põllumaa hektar Rumeenias keskmiselt 1000 eurot. Kusjuures rohkem kui 755 000 eurot võeti  investeeringute juhtimis- ja teenustasudeks ning tehingulõivudeks,  sealhulgas panga poolt vahendustasuna  oma klientide raha investeeringuteks vahendamise eest.  Seega ainuüksi tasud investeeringute juhtimise ja vahendamise eest on kordi maa tegelikku hinda ületavad.  Alates 17.10.2011 omandas Swedbank 100% emissiooni korraldanud ettevõtted ja pärast seda pole esitatud ühtegi ettevõtete aastaaruannet, millest oleks võinud saada tõest informatsiooni. Küll aga laenati 2012. aastal juhtimistasudeks veel 250 000 eurot juurdegi,  aga ega pank seda andnud  – ikka keegi teine, sest ju pank juba teadis, et sellesse auku ei tasu rohkem sentigi panna.

Kas Eestis ei peagi head juhtimistava järgima?

Swedbank oma analüüside metoodikat ei avalda, aga väidab läbivalt, et tegi kõik õigesti: Rumeenias osteti põllumaid kehtinud turuväärtusega ning emissiooni programmi juhiti nõuetele vastavalt. Senises kohtumenetluses kinnitas pank, et tal pole säilinud asjakohaseid  dokumente ja seepärast ei saa neid esitada. Investorid ja kohtud on pidanud lihtsalt uskuma panga esindajate sõnu. Mis siis, et need lähevad vastuollu nii tava- kui äriloogika, panga hoolsuskohustuse ja ärieetika ning heade kommetega.

Tahaksinküsida Stockholmi börsil noteeritud ja hea ühingujuhtimise tava peast teadma pidavatelt põhjamaise ärikultuuriga Swedbanki tänastelt juhtidelt Göran Perssonilt ja Olavi Lepalt –  mis toimub? Kas te ei pea Eesti seadusi ega oma siinseid kliente millekski? Pangale kuuluva äriühingu aastaaruanded on aastaid Eesti äriregistrile esitamata ja emaettevõtte aruandes välja toomata, oma klientide küsimustele te sisuliselt ei vasta ja investoritele infot ei anna – kaua võib?

Arvestades, kui teravalt Swedbanki Soome ja Balti investeerimisvaldkonna juht Mihkel Torim kritiseeris Tallinkile tehtud investeerimispakkumisest rääkides moraalseid küsitavusi ja huvide konflikti LHV Panga käitumises (link: https://www.aripaev.ee/borsiuudised/2020/04/18/lhv-on-huvide-konfliktis ), annab see lootust ka meie asjas. Ootan nüüd Swedbanki juhtidelt sama otsekohest avaldust Rumeenia investeeringute teemal. Juriidiliselt võttes oleks kogu Rumeenia saaga vältel pidanud Swedbank minu ja kõigi teiste oma portfelliklientide eest võitlema nagu lõvi ja tegema kõik võimaliku nii investeeringute tagasivõtmiseks kui süüdlaste kohtupinki toomiseks. Tegelikult ei tehtud meie volitusi kuritarvitades mitte midagi, sest kohtusse oleks pank ju pidanud kaebama ja vastutusele võtma iseennast. Muidugi seda ei tehtud. Siit ka meie etteheide huvide konfliktis ja pangapoolses „vältavas süüteos“. Kuna kokkuvõttes ei ole tegu mitte ainult ligi 200 petetud Eesti inimese ja nende perede murega, vaid laiemalt võttes musta plekiga kogu Eesti investeerimiskeskkonna mainel, oleme tänulikud iga  abi eest, mida Eesti Vabariik oma kodanikele nende õiguste kaitseks osutada saab. Värske peaprokurör ja keskkriminaalpolitsei juht, paneme oma lootused teie ja teie meeskondade peale. Me püsime siis veel kodus, lootuses, et te teete oma eesliinitööd südamega.

Sildid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to top button