Artikkel

Vastulause finantstervise huvides

Maria Mägi Rohtmets

Vandeadvokaat

Allikas: https://www.ohtuleht.ee/1029920/maria-magi-rohtmets-5-vaanatud-tode-swedbanki-rumeenia-maadeafaari-kohta

7. märtsil avaldas Õhtuleht veebis pikema intervjuu Swedbanki juhi Olavi Lepaga, kus muuhulgas käsitleti ka Swedbanki Rumeenia maadeafääri. Tegu on juba 2007. aastast pärineva juhtumiga, kus paarsada Eesti investorit kaotasid 8,4 miljonit eurot oma sääste, sest panga osalusel osteti Rumeenia põllumaid „investeerimisprojektina“ kokku ligi 160 korda turuhinnast kallimalt. Sestap pean Swedbankiga juba aastaid kohut käinud investoreid esindava advokaadina esitama vastulause ja faktikontrolli käigus õiendama mõned pangajuhi lobedasse juttu lipsanud vead. Ja pisut ka selgitama, miks on sellest algselt vaid üksikjuhtumi lahendamisele suunatud vaidlusest saanud tänaseks sadadele tuhandetele pankade juures pensionit koguvaile Eesti inimestele oluline ja pretsedenti loov kohtuasi.

Faktikontrolli tulemus: 5 väänatud tõde

I fakt

Olavi Lepa intervjuus öeldu , et „meie (pank) seda raha sinna /—Rumeeniasse—/ ei viinud. Fondiemissiooni otsuse tegi fondi juhatus, aga nende käest ei küsi keegi midagi“ ei vasta tõele. Pank oli juba aasta enne võlakirjaemissioonide korraldamist agaralt otsustamise juures ja sõlmis enda sidumiseks koguni investeeringute vahendamise kokkuleppe. Alles seejärel asutati varatu ühing emissiooni läbiviimiseks, mille juhatus ei omanud õigust otsustada maade ostmise ega rahade paigutamise üle. Otsustajaks oli emaühingu kolmeliikmeline nõukogu, kellest üks oli Swedbank’i privaatpanganduse juht Kristel Meos, kelle kohta peeti investoritele suunatult vajalikuks ekstra toonitada, et ta on ka kinnisvara asjatundja. Kui asjatundlik ja usaldusväärne nõukogu oli konkreetse Rumeenia maatüki ja selle hinna sobivaks tunnistanud, alles seejärel kuulutati välja emissioon investoritelt raha kogumiseks. Selline otsustusprotsess oli tagatis, et juba enne emissiooni väljakuulutamist on kõik analüüsid ja hinnangud tehtud nii maatükkide ostmiseks kui ka edaspidiseks kasumlikuks müümiseks. Paraku pole ühtegi sellesisulist dokumenti siiani välja ilmunud, aga pank on jätkuvalt kinnitanud, et kõik tehti hoolsalt ja õigesti. Rumeenia põllumaade turuväärtuse kujunemise statistika näitab, et põllumaa väärtus 2007 oli ca 1000 eurot hektar. Erinevatest põllu- ja karjamaa siiludest moodustati 2007 tehingutega kinnisvara portfellis maad kokku 43,6 ha, ehk siis ca 43 600 euro väärtuses turuhinnaga, aga nõukogu pidas õigeks maksta ca 160 korda rohkem. On see vast müstiline analüüsi metoodika, mille järgi eestlaste jaoks panga arvutuste järgi sai ja saab jätkuvalt lugeda õigeks hinnaks 8,4 miljonit eurot (krooni ajal!). Hea küll konkreetselt maa ostuks kulutati sellest ca 7,7 miljonit eurot, ülejäänud raha läks investeerimisprogrammi „heale“ juhtimisele ja panga investeeringute vahendamise eest tasumisele jmt. Investorid loodavad sellest 2007. aastal Swedbank’is kasutatud metoodikast lähemalt kuulda või koguni dokumente näha kohtumenetluses, sest siiani pole seda investoritele avaldatud.

II fakt

Lepp väitis ÕL-le, et „suurema osa sellest emissioonist ostsid inimesed ise, pank ei omanud seal mingit rolli. Osa puhul oli pank portfellihalduse vahendaja.“ 2007. aasta võlakirjade märkimisandmed aga räägivad muust. Koguni 53% Rumeenia maade ostuks emiteeritud võlakirjadest märkis just Swedbank enda, mitte klientide nimele. Eks nii sai jätta mulje, et tegemist pole avaliku emissiooniga, millele kehtisid karmimad nõuded, mis oleks asja katki jätnud. Alles pärast enda nimele märkimist jagas pank võlakirjad laiali oma varahaldusklientidele. Mitmed emissioonis panga vahenduseta osalenud investorid on takkajärgi öelnud, et nende jaoks oli just see projekti kvaliteedi lisatagatiseks, et üle poole võlakirjadest märkis usaldusväärne suurpank, kes investeerimise asjatundjana oli ise algusest peale võlakirjade, kui finantsinstrumendi, loomise juures.

III fakt

Lepp kinnitab ÕL-le: „ …spekualtiivsel eesmärgil osteti maid: oli lootus, et põllumaadest saab turismipiirkond ja siis selle hind suureneb. See oli fondi jutt, kui raha koguti.“ Investorid ei tea, millistest spekulatsioonidest nn fondi juhid ja Swedbank omavahel rääkisid ning milliste muinasjutuliste arendustega Dracula legende täiendati, aga fakt on, et ostetud põllumaadel polnud mingeid ehitus- ja arendusõigusi ega lootustandvaid eeldusi. Turismipiirkonnana põllu- ja karjamaade välja arendamisest pole varem kuulnudki. Äärmisel juhul oleks saanud rääkida matkaturismist, nagu nt meil on RMK matkarajad, aga lihtsalt piki põlde pikniku ja vaateplatsidega. Kogu 8,4 miljonit eurot kulutati ju 43.6 ha maa ostmiseks ja investeeringute kvaliteetseks juhtimiseks (tõsi viimase maatüki eest suudeti veel 50 000 võlgugi jääda) . Kõikide kommunikatsioonide rajamisega seotud arendustegevuseks oleks pidanud miljoneid laenu võtma, aga sellise maa tagatisel oli laenuandjat võimatu leida. Liiga spekulatiivne eesmärk ei veennud ühtegi panka raha laenama, isegi Swedbank’i mitte.

Lepp ütleb, et see kõik oli „ ..fondi jutt, millest osa puhul õnnestus spekulatiivselt teenida ja siis oli teisi, kus saadi väga valusalt kõrvetada.“ Ma ei tea, millisest fondist Lepp räägib ja kelle juttu pank mitmemiljonilist investeeringut ettevalmistades ja klientide raha paigutades uskus, aga kui selleks ajaks oli pangal ka teadmine, et samas „…oli teisi emissioone, kus saadi väga valusalt kõrvetada“, siis endast lugupidav pank ei otsusta ju kellegi mesijutu järgi vaid tegeleb sellega, et tema kliendid ei saaks mingil juhul kõrvetada panga poolt toimetatud investeeringutest.

IV fakt

Lepp ei nõustu ÕL väitega, et pank ei tahtnud investoritele ja eelkõige oma klientidele anda õigeaegset ja tõest infot Rumeenia maa tegeliku väärtuse kohta. Nii ütleb Lepp ÕL-le: „ Kohe, kui info sai meile teatavaks, edastati see ka investoritele. Veel kord: fondi juhtis fondi juhatus ja kui ühel hetkel selgus, et need varad on alla hinnatud, siis… “ Tõsiasi on, et investoritele ei teavitatud ega selgitatud maade allahindamist kuidagi. Pank lihtsalt hindas ise oma privaatklientide portfellis võlakirjad alla, mis kajastus investoritele 2011. aasta alguses saadetud aruandes numbriliselt. Mingit selgitust ei antud, ega ka olulistest või erakordselt avaldunud muutusest ei teavitatud, rääkimata panga ettepanekutest. Kuna pool aastat enne seda oli just panga eestvedamisel otsustatud võlakirjade lunastustähtaega pikendada 2013. aastani, põhjusel, et majanduskriisi järgi kinnisvaraturg Rumeenias elavneb ja paraneb, siis nii said ka investorid arvata, et tegemist on tavapärase turu dünaamikaga. Seda, et ülemaailmse majanduskriisi tulemusel on Rumeenia kinnisvaraportfelli maatükid kaotanud jäävalt 95 % väärtusest, on Swedbank hakanud ütlema alles kohtus. Pole kuidagi usutav, et Rumeenia kinnisvaraturul ainukesena Euroopa Liidus tekkis 2010. aasta järgselt täielik jääaeg, seda enam, et riigi enda statistikaandmed räägivad võrreldes 2007. aastaga kuni kolmekordsest hinna tõusust. Ehk siis õiglase hinna eest ostes ja lihtsalt sama maana samas kohas seistes, oleks investeering pidanud 2015. aastaks kahekordistuma.

V fakt

Swedbank’i juhi sõnadest koorub välja hinnang, et kõiges tugineti eelkõige fondi juhtide selgitustele, kes ka otsustasid, „ aga nende käest ei küsi keegi“. On küsitud küll, rohkem on küsimus : kas, millal ja kellelt on pank ise küsinud küsimusi nn fondi juhtimise ja selle ülikahjuliku tulemuse kohta? Kui fondijuhtideks pidada 2006. aastal panga poolt oma juhtivtöötaja kaudu asutatud varatut Nord Hill Land Portfolio OÜ juhte, siis 2015. aasta sügisel alanud pankrotimenetluses pankrotihaldurile vastates on juhatuse liige Kaie Trump selgitanud, et talle andis korraldusi Swedbank.

Pank on selgitanud, et panga personaalpanganduse juht Kristel Meos oli alates 2006. aastast emissooni üle otsustavas nõukogus just panga klientide huvides. Kohtumenetluses kinnitas panga esindaja, et alates 17.10. 2011 kuuluvad kõik Rumeenia maadeostuga seotud ettevõtted 100% Swedbangale. Sellest ajast nii ette- kui tagasiulatuvatele küsimustele võis ja pidi just pank vastuseid otsima ja saama. Paraku lõpetati sellest ajast isegi majandusaasta aruannete esitamine, millest oleks võinud investorid kuidagigi mingitki usaldusväärset teavet saada. Investoritele aga jagati e-kirju otse pangast, et kõik läheb paremaks ja tuleb kannatlikult oodata ning lunastustähtaegu edasi lükata.

Kohtumenetlustes on selgunud, miks oli võlakirjade lunastamiseks korduvalt aega juurde vaja – selleks, et aeguksid investeerimiskelmuse süüteod, investorite ja ka võlgniku kahjunõuded täideviijate ja kaasaaitajate vastu. Aga konkreetselt selleks, et Swedbank saaks ütelda, et panga klientidest investorite nõuded tema vastu aegusid juba 2011. alguses, kui pank võlakirjad klientide portfellis vaikselt allahindas. Selguse lõi majja Tallinna Ringkonnakohtu 7.10.2020 tehtud otsus, mida ka Riigikohus õigeks pidas, luues kõigile investoritele olulise õiguspraktika: olenemata sellest, millal võlakirjade investeerimisel toimus rikkumine, hakkab võlakirjadest tekkinud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg kulgema peale lunastustähtaja saabumist. Alles siis selgub, kas ja millises ulatuses on kahju tekkinud. Isegi juhul kui rikkumine leidis aset juba aastaid tagasi päris emissiooni alguses.

Nii loodame saada tõeseid fakte ja sisulisi vastuseid panga, kui oma klientide huvides investeerimisteenuse osutaja tegevusele alates 2007 kuni 2015 ja ka pankrotimenetluses Harju Maakohtusse tagasisaadetud kohtuasjas, mis tugineb 30 võlakirjainvestori nõudele, kelle raha otsustas nende eest investeerida Swedbank AS. Põhinõude suurus on 1 707 740 eurot, millele on lisandunud viivis 550 000 eurot ning see suureneb kuni kohustuse täitmiseni. Püsigem ikka tõe lainel ja uskugem finantstervise paranemisse!

Sildid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to top button